Kleebismaterjale saab liigitada lähtudes pinnamaterjalist ja liimist. Pinnamaterjalidest on peamised polümeerne ja monomeerne vinüül, polüester ning erinevad paberid.
Liimid jagunevad püsiliimideks (permanent) ja eemaldatavateks (removable). Kõige levinum kleebise liim on akrüülil põhinev.
Kleebiseid saab trükkida siiditrükis, digitrükis ja fooliumtrükis. Kleebiste värvivalik ning pinnatöötluste valik on väga lai. Samuti on olemas palju erikleebiste variante, mida saab kasutada ka väga ekstreemsetel pindadel, näiteks lihvimata betoonil, asfaldil, käidaval põrandal, kuumutatavatel pindadel (polüester kuni 150 °C) ja isegi tapeedi asemel.
Tänapäeval pole probleemiks muuta auto värvi kleebise abil, näiteks kleepides auto täismahus üle. Lisaks tavalistele läikiva ja mati pinnatöötlusega kleebistele on saadaval ka erinevate reljeefmustritega efektkleebised.
Paljudele ei ole uudiseks ka liivapritsi efekti jäljendavad kleebised klaasidele. Neid saab paigaldada lauspinnana või mustritena. Kui on vaja ruumi muuta, saab kleebise kergesti eemaldada.
Kleebise materjali valides tuleks mõelda selle kasutusajale. Materjali õige valik võimaldab kleebist lihtsamalt eemaldada enne liimigarantii lõppemist. Pärast liimigarantii lõppu kaotab kleebis enamuse oma elastsusest, muutudes rabedaks või kõvaks. Liim võib täielikult kuivada, mistõttu kleebise eemaldamine võib kahjustada aluspinda.
Eelnevalt mainitud polümeersed ja monomeersed kleebiskiled erinevad stabiilsuse poolest. Polümeersed materjalid on pinnastabiilsemad kui monomeersed. Kõige stabiilsemad on valukiled (cast), mida valmistatakse materjali valamise teel suurele pinnale ja hiljem lõigatakse vajalikesse mõõtudesse. Monomeersed kiled valmistatakse odavamalt massi pressimise teel. Kui monomeerne kile on pikalt pinnal olnud, võib kleebise ääres näha liimiriba, millesse on kogunenud tolmu – see viitab materjali vähesele dimensioonilisele stabiilsusele.
Tehnilised andmed põhinevad Euroopa keskmistel tingimustel. Kleebise tegelik eluiga sõltub aluspinna ettevalmistusest, eksponeerimistingimustest ja kile hooldusest. Näiteks lõunapoolne asetus, pikaajaline kokkupuude kuumade tingimustega (nagu Lõuna-Euroopas) või tööstuslik saastatus võivad kleebise eluiga lühendada.
Tehnilistes katsetustes hinnatakse kleebise niiskuskindlust, korrosioonikindlust, veekindlust, vastupidavust lahustitele (nt vesi, bensiin, diiselõli, antifriis), samuti liimuvusnäitajaid (esmane ja lõplik), tulekindlust ja dimensioonilist stabiilsust.
Polüester peegelpinnaga kleebis: talub kuni 150 °C.
Plotteriga lõigatavad vinüülkleebised: taluvad kuni 110 °C.
Digitrükis kasutatavad monomeersed kleebised: taluvad kuni 80 °C.
Pidev kleebiste eksponeerimine kuumutataval pinnal võib nende kasutusaega oluliselt lühendada ja kiirendada monomeersete kleebiste dimensioonilist vähenemist.
Kleebismaterjalide üldine paigaldusjuhis
Kleebiste kleepimiseks mõeldud pinnad peavad olema eelnevalt puhtad, kuivad ning ilma õli, rasva, lahustite, silikooni või muu lisandita. Pärast puhastamist tuleb oodata, kuni puhastusvahendi jäägid on täielikult eraldunud, ning pind tuleks seejärel üle pühkida puhta ja kuiva lapiga. Mittetäielik kuivamine võib põhjustada kile- ja pinnavaheliste gaasimullide teket. Samuti tuleks värsked viimistlusmaterjalid, näiteks aluspinna viimistlemiseks kasutatud värvid, lasta kuivada vähemalt kolm nädalat.
Materjalidele, mis paisuvad soojusega ja kahanevad külmaga, kleepimisel võivad temperatuurikõikumised põhjustada kortse. Kleebise kleepumist võib takistada ka mustust hülgav lisaomadus, mis on materjalile antud.
Igal kleebismaterjalil on oma paigaldus- ja kasutustemperatuur. Näiteks fosformaterjali paigaldustemperatuur on alates +8 °C ja kasutustemperatuur on -40 kuni +100 °C. Nende temperatuuride eiramine võib põhjustada kleebise nõrga kinnitumise pinnale või isegi selle hilisema lahtituleku. Liialt kuum või külm pind võib materjali kahjustada.
Soovitus: Paigaldusjuhiste saamiseks küsi täiendavat infot klienditeenindajalt enne paigaldamist.